Esimesel kevadel
pisteti mind kibedasse mulda
kus kasvasid ka sina.
Juurte kasv oli valus ning raske,
ent läbi pimeduse kobades
me jõudsime üksteiseni.
Teisel kevadel
kordus see sama
olles kasvuvaluga juba harjunud
ja tundsime taasnägemise rõõmu
päikest tervitades.
Kolmandal kevadel
oli kõik teisiti,
üksteisest liialt kaugel sirgusime
ning üksteiseni jõuda me enam ei ulatunud.
Ja neljandat kevadet oodates
loodan sind näha kasvõi kaugelt
kui me õied on sirgunud
kõrgele, pilgud päikeses.
Juues sama vett
samas mullas
ja kui kõngeme, kõduneme
kuskil sügaval, selles samas kibedas mullas
olles saanud kullaks,
me taaskohtume.