Ma seisan kesk tunnete välja
kus kõik on tasaseks tallutud
Olin siit vaid mööda käimas,
ent nüüd seisan siin, paigale naelutatud.

Siin, kahe hõbedase paju all,
tuul õrnalt nende okstega mu õlgadel mängib
Tagasihoidlikult lähestikku, ümberringi vaid hall,
vaid taevas nende kahe mõtteid teab..

Ja siinsamas, pajuokste hääletus tantsus
tervitavad mind kaks hõbedast inglit
ning nende hoolde ma oma elu annan,
pilgu heites veel viimast korda taeva poole.

Kaalutuna mind tiivakohin kannab
läbi allasajavate lehtede udu,
mis sõnatult mõista annab, et need kaks paju teavad,
mis tunne on olla igavesti lahus.