Kuidagi on juhtunud nõnda,
et maailm on pahupidi
ja mina koos sellega
täitsa alasti.
Kogu jalgealune,
see sitane pinnas
kohiseb mul kõrvus
ning on täitnud mu silmad.
Pimedana, kurdistunud
ripun pea alspidi,
3 lööki sekundis rinnas.
Ja ma ikka usun, täitsa kindlalt,
et see sitt mu peas on väetis,
uue maailma pinnas.
Jah, ma tean, et see lootus
on vaid kehata tiivad,
kuid ma olengi rumal
ja mu lootus sureb viimasena.
Ent see sitt jääb
ja sellest sirguvad
taevasinised liiliad.
-
Jäätis on tõsiselt hea sõber. Ta on alati olemas ning on kohutavalt hea lohutaja! Ning ma olen uhke oma sõbra nime üle, milleks on Vau!, ses... -
vastik on hommikul ärgata kui rõõmu peab välja mõtlema tahaks kõigile karjuda ''no nahhui'' ja ragistada sõrmeluid ...
-
ma olen nii rikas mul on kõik ja mitte midagi veelgi enam juurde lisab kui ei ole sedagi eilegi sain jälle juurde rohkem kui ma küsisin oma ...