Nädalavahetus algas säravalt. Ma olin üle pika aja purjus ja põdesin pohmelli, aga it was worth it. Eile hilisõhtul jõudsin Räpinasse.
Fraasist "Jumal paneb hobuse teele ette hobuse'' on saanud minu jaoks stabiilne mõte, mida pidevalt endale peas ütlen, kui miski kipub viltu minema. Täna ütlesin kolm korda, sest uni kloppis mu läbi.
Unenäkku jõudes algas mingisuguse aine tripp, mis algas isegi ilusa linnulauluga, mida kuulsin kuskilt eemalt tulevat, ent terve selle aja maas istudes hakkasid seinad, lagi ja põrand kaduma ja ma hõljusin lõpuks pimeduses, ma olin kaaluta olekus. Ma tahtsin endal pea küljest rebida, lootes, et surres see kõik lõõppeb. Kõik mõtted karjusid peas, ma olin justkui piinas karjuvate inimestega ühes ruumis. Ma ei tea, kaua see kestis, ent järsku hakkasi väga kiirelt selles pimeduses edasi liikuma. Ma küll ei näinud, et miski mu ümber oleks liikunud või selja taha jäänud, aga ma tundsin seda füüsiliselt ja see kestis seni, kuni jõudsin ühe mehe pea ette. Just nimelt, ainult pea, sest keha sellel polnud. Ta ütles, et see kõik kestab igavesti. Ja siis ma pidin ärkama, sest mõte sellises olekus olemisest kestab igavesti oli minu une näoks surmav.
Juba toibun, üksi on lihtsalt väga raske olla. Pean pidevalt midagi kuulama või vaatama, muidu hakkan mõtlema.
