Päev on möödas, ent õhtu on alles ees.
Kusjuures meenus, et ma nägin paar päeva tagasi taaskord unes, kuidas libisesin mööda maapinda kontrollimatult edasi. Erinevus oli selles, et ma olin istukil ja Tartu kesklinnas, lumi oli äsja maha sadanud ja seetõttu oli asfalt libeda kihiga kaetud. Sõitsin maas istudes mäest alla, ülikoolist mööda ja Werneri ees kaotasin juhitavuse ja rammisin mitu korda seljaga vastu autotee ääriseid. Viimasel kokkupõrkel tundin, kuidas mu selg ragisedes murdus, mille järel ma ei suutnud püsti tõusta. Samal hetkel kukkus ka üks äärmiselt purjus olekus noormees mu otse ja hakkas ohjeldamatult oksendama. Rõve, valus ja random. Ärkasin.
Siiski, selles unes suutsin ma enda libisemise suunda juhtida, seega olen kuskile jõudnud, kasvõi natuke.