Oli hilisõhtu, võimalik, et Tartu, kuigi ma pole kindel, sest ühtegi tuttavat tänavat ega hoonet polnud. Sõda oli jõudnud Eestisse, pommituslennukid tiirlesid linna kohal ja õhk oli põlemishaisust ja suitsust paks. Olime parajasti teel pommivarjendisse, kui peatusime ühe poe ees, mis oli juba suletud, kuid tagauksest oli võimalik siseneda. Meil oli plaan varuda varjendisse natuke söödavat. Astusime uksest sisse ja tuiasime poelettide vahel, mil korraga seisis meie ees üks keskealine naine, ilmselt koristaja, kes oli silmnähtavalt paanikas. Ta aina korrustas, et peab oma töö tehtud saama ja siis koju jooksma. Küsisime temalt kiiruga, et kas me võime pommivarjendisse natuke süüa võtta ning saime temalt jaatava vastuse lisaga, et võime võtta ükskõik kui palju ja ükskõik mida, peasee, et ainult piimaletist. Võtsime siis korvid ja toppisime need kohukesi, juustu, piima ja jogurtit täis, asetasime korvid ühe kaubavedamise platvormile, mil olid rattad all ja kang, et seda vedada. Tänaval jooksmist ei toimunud, sest poest välja astudes olime järgmisel hetkel juba oma sihtpunktis, varjendis. Kummaline koht pommi eest varjumiseks, sest tegu oli väga kõrgete akende ja laega saaliga, mis oli värskelt renoveeritud. Aknad asusid paremat kätt ja vasakul seinal olid sured peeglid. Akende ees maas istus umbes 15 inimest, minu neli poekaaslast kaasaarvatud. Ainult mina seisin veel üksinda ukse ees. Avastasin ka, et me kõik olime sokiväel.
Tahtsin nende juurde minna ja istumisega ühineda, kuid hetkel, mil tegin esimese sammu, hakkasin uisutamiskiirusel müüda saalipõrandat liuglema. Libisesin ühest otsast teise, aegajalt põrkasin vastu seina või maas istuvaid inimesi. Kõik naersid, arvasid, et ma üritan nalja teha, ent ma ise olin juba pabinas, sest ma ei mõistnud, miks ma ei suuda peatuda. Ühel hetkel see siiski juhtus ning ma potsatasin teiste kõrvale istuma. Käis kõva diskussioon vabaduse, sõja, õigluse ja religiooni teemadel. Ütlesin ka paar sõna sekka, ei mäleta täpselt mida, kuid mulle vastas üks naine, kes istus minu kõrval ning keda ma polnud varem kohanud. Ta vaatas mulle otse silma ja ütles:''Jah, sul on õigus. Jumal asetab hobuse teele ette hobuse.''
Ja siis ma ärkasin.
Hommikul mõtlesin pikalt selle tähenduse üle ja ma usun, et ma vist sain aru. Mõistsin, et olen varemgi sellist põranda peal liuglemist unes näinud ning see sümboliseerib minu psüühhilist seisundit. Ma justkui seisan maa peal, kuid mul puudub kontroll. Mu keha ei kõigu ega lohise jalgade järel mööda maad, kuid ma ei kontrolli, kuhu ma lähen ja mis kiirusel. Ma näin eemaltvaadates rahulik ja sihikindel, ent ma olen paanikas, segaduses ega tea, mis minuga toimub.
Muide, eile Postimehe pargis istudes uitasid mu mõtted kõnele, keelele ja sealt omakorda sõnade tähendusele ja jõule. Sellest sai inspireeritud järgnev luuletus.
''Jumal saadab hobuse teele ette hobuse''. Hobuse teel on ainsaks takistuseks ja proovikiviks temasarnane..või tema ise. Ma pean seisma silmitsi iseendaga. sest hetkel on ainsateks raskusteks mu enda mõtted, hirmud ja paranoiad. Ma pean nendega vastakuti seisma, et neid tunnistada, neid endale selgitada ja andeks anda. Ja siis ma pean end seljataha jätma ja edasi minema. Ma pean lihtsalt mööda saama.
Tänane sünnipäevalaps küsis minult hea küsimuse selle jutu peale. ''Aga kas selle raskuse seljatamine tähendab seda, et pärast läheb su elu kergemaks..või läheb hoopis raskemaks?'' Ma arvan, et kergemaks. Ma arvan, et elutee on täis raskusi, kuid iga uus takistus teel on järjest kergem, sest eelmisest oleme juba piisavalt õppinud, et uuega paremini hakkama saada. Muidugi oleneb kõik ka sellest, missugused on meie ellujäämisoskused. Mõne jaoks on igasugune edasiminek lihtsalt trepist allakäik hauda. Ma tahan, et minuga oleks teisiti.
Hea on rääkida kellegagi. Ma peaks seda endasse juurutama hakkama selle asemel, et kõik enda sees kinni hoida.
''
Keelekasutus on piiritletud
ning ma ei saa sõnu suust
mis sinna on pandud
inimese ja armastuse poolt antud
sest sõnad on juba söödud
alla neelatud ja mõeldud
oleks vaid nii, et mõte räägib
iseenda eest, kas keegi peseb
mu keha sõnadest puhtaks
või muudab mu kullaks
siis saan vaikida igavesti,
täpselt sama kaua kui käsi verest pesti
minust saaks auhind, skulptuur
ma oleksin pilvelõhkuja moodi suur
ainult mina ei lõhuks enam mitte midagi
ma poleks kellegi surmav kuul
just nagu Temal, ei peituks enam ühtki hoopi
mu sõnas, ei suul
