sõnum

Ja ma saadan sulle suitsuseid sõnumeid kotkaküünte vahelt.
 Paber on halliks tõmbunud ning ei lõhna enam samamoodi, sõnadki kulunud.
Ära palju looda, suuri sõnu ma kirja ei pannud, neid ma enam sulle ei kirjuta. On vaid väikesed ja tühised, mis midagi ei ütle. Neis sõnades pole midagi, mis saaks mulle midagi tähendada.
Ma lausa naudiksin seda vaatepilti, näha sind lugemas neid tühje auke. Kuidas sa küll loeksid kokku kõik need augud, mis sa külmavereliselt minusse lasid.
Aga näe! Vaata, nüüd ma tulistan sinusse selle valu- ropu ja kalgi valu, mis paneb sind ennast kallistama hirmust, et muidu kukud tükkideks. Ma tahaks seda pealt näha.
Ma tahan, et sa oleksid korra mina, ilma, et sureksid. Ma tahan, et sa jääksid selliseks, sest vaid nõnda tunneksid seda, mida mina.
Ma tahan, et sul polekski sellest pääsu. Et ma saaksin selle sulle kõik ühe korraga, ühes kausis ette sööta. Et sa matsutaksid selle kõik korraga sisse ning jääksid igaveseks ajaks lämbuma.
Ning seda, et sind keegi enam ei armastaks? Seda ei soovi ma iial, seda ei sooviks ma vaenlaselegi.
Ja sina polegi mu vaenlane, vaid üks, keda ma armastanud olin.