Aegajalt meenutab elu tantsu.
Üht pikka keerulist tantsu, mida oleksime justkui miljon korda harjutanud, ent kui peame seda lõpuks ette kandma, tunneme, kuidas kõik, mis meeles, voolab meeltest välja kiiremini kui sada kilomeetrit tunnis. Kõik on järsku ununenud ning närv on suur. Suur hirm teadmatuse ees. Sestap on ka algus konarlik, kuid üks hetk käib klõps ning juba me olemegi järjel. Kõik justkui tuleb meelde ning muutub loomulikuks, sest tegelikult oleme me seda kõike juba kogenenud ning tegelikult teame me väga hästi, mida me teistele näidata tahame ning teame ka seda, mida näha tahetakse.
Ning kui meie tants lõppeb, siis hakkavad ka teised tantsima, sest see tunne on niivõrd nakkav. Kõigest hoolimata tundub see nii hea.
Ning kui see lõppeb, siis soovime, et saaksime seda korrata. Siis me soovime, et oleks ka paar lisaetendust ning seda enam mitte selle pärast, mida me selle ühe etendusega teenisime, vaid mida me teistele andsime. Mida me endale südamesse saime.
Seda kõike uuesti kaotada oleks piin ning uut tantsu selgeks õppida...
see võtaks lihtsalt liiga palju aega.
-
Jäätis on tõsiselt hea sõber. Ta on alati olemas ning on kohutavalt hea lohutaja! Ning ma olen uhke oma sõbra nime üle, milleks on Vau!, ses... -
vastik on hommikul ärgata kui rõõmu peab välja mõtlema tahaks kõigile karjuda ''no nahhui'' ja ragistada sõrmeluid ...
-
ma olen nii rikas mul on kõik ja mitte midagi veelgi enam juurde lisab kui ei ole sedagi eilegi sain jälle juurde rohkem kui ma küsisin oma ...