Su silmades,
su huultel,
su põskedel
on varjud.
Sul kipitab hinges,
sest südames
sünged
laulud.
Sul tummaks jäänud hääl
sellest tühjaks jääb päev-
see karjub.
Tunned
ning mõtled,
kuid midagi
ei ütle,
vaid sammud.
Sind kummitab mõte,
teeb inetuid võtteid.
Oled harjunud.
Vaid vannud ning nead,
silmas pinnuks kõik vead-
sa karjud:
"Must öö,
ei ühtki tähte taevas.
Vaid mure sööb
hinge, mis on vaevas..."
Kuid keegi ei öelnud,
et elada on lihtne,
lihtne armastada.
Ning nüüd sa siis tõded,
et elada on raske,
veel raskem armastada.
Elsa
