Ma kipun unustama, et see pole mäng.
Ma ei harju vist kunagi teadmisega, et ma pean koguaeg valvel olema, sest seinad on õrnad. Need võivad sama kergelt haihtuda nagu need ilmusid. Või lihtsalt mulle peale kukkuda. Kõige kurvemaks teeb asjaolud fakt, et ma ise olen see, kes viljad kasvama paneb ning hiljem muutub mustaks jäneseks, et siis kõik need viljad hiljem maa seest välja tõmmata ja ahnelt nahka pista.
Ma olen lihtsalt väga pahuksis oma mõtetega, need ei anna asu ega aru. Ei oota mind järgi.
Aaaaaah kurat küll! Hääl roostetab, sest sõnu pole enam ammu suust välja tulnud. Vähemalt mitte neid õigeid.
Millised need õiged sõnad üldse on? Lohutavad? Mõistlikud?
Teevad need haiget?
Ah kurat küll.
-
Jäätis on tõsiselt hea sõber. Ta on alati olemas ning on kohutavalt hea lohutaja! Ning ma olen uhke oma sõbra nime üle, milleks on Vau!, ses... -
vastik on hommikul ärgata kui rõõmu peab välja mõtlema tahaks kõigile karjuda ''no nahhui'' ja ragistada sõrmeluid ...
-
ma olen nii rikas mul on kõik ja mitte midagi veelgi enam juurde lisab kui ei ole sedagi eilegi sain jälle juurde rohkem kui ma küsisin oma ...