Palun sind, kevad
tule nüüd ja kohe.
Olen liialt kaua
talves elanud
ega jaksa enam pimedas tuisus
silmi kinni pigistada.
Sest sellest on saanud harjumus
hoida silmi
kõige ees kinni.
Ma ei vaata enam peeglisse
ega enda ette.
Näen vaid seda, mis jääb laugude taha.
Nõnda on kõik oluline
jäänud minust maha
ning ma ei tea enam sedagi,
kuhu olen jäänud mina.

*

Ma ei sündinud käsu peale,
ma tean,
Kuid ometigi tunnen aegajalt,
et siinolemine kohustuseks on saanud.
Ma kuulen aeglaselt sekundeid
möödumas, eriti siis
kuikoiduvalges silmad avan.

Mõistate?
Ma olen juba unes alla andnud.
Ja mu sõrmed on muutunud
kangeks, sest mu käed ei
haara enam kinni millestki
ega kellestki.

Vahel ainult ümber
iseenda põimin
iseenda käed,
sest keha ajaga hapraks on jäänud.
Olen sekundite vahel kinni,
justnagu odraiva
kahe käia vahel.
Või suletud silmalaugude haardes.

Ma kuulan neid sekundeid
ning tean,
et nõnda valmibki
ajasammude kajast
minu enda isiklik
veel elustamist nõudev
eluspüsimise tahe.