Ning jõuamegi ringiga tagasi
vaikuse juurde.
Vabaduses kasvavatele juurtele,
mis hoiavad kõrgel küpseid vilju,
neid mahlast nõretavaid
päikese poolt märgatud...
Tasa-hilju...
murrab ikka ligidusse hääl.
Sosin, mis algul õrna tuulena
väristab lehti,
õhtuhakul võttes aga viljad ühes,
et näidata kõigile.
Ent kõik ei näe
ning kõik ei saagi nägijaks.
Ja nõnda need jäetakse mädanema,
seemned välja noppimata.
Ent tuult ei saa ju keelata.

Ning jõuamegi ringiga tagasi
vaikuse juurde.
Igaveste juurteni,
milleni tuul ei ulatu, ei kaevu.
Vaid mõni üksik vaevub
vahel istuma ja mullast
ulatuvaid juuresõrmi silitama,
Vaid viivuks...
sest üksi olles vaikuses
hakkab hing tahtma kuulda
häält, mis vähegi erineks
sellest, mis südames.
Sest süda laulab ikka
ladva poole, sunnib tõusma
ja pihke sirutama viljadele.
Ta ikka ihkab,
siiski teades,
et vaikusest paremat ta ei leia.