ja mõistad, et see ongi sinu hõõguva söega rada
ja otsustavaks saab, kuidas suudad selle läbida.
Jalatallad on muutunud kõvaks nagu kivi,
millega lapsepõlves proovisid lutsu visata.
Seetõttu ongi esimene samm päris valuta.
Ja sulle meenub, et neid sõnu on lugenud ka teised,
et eelmisel ööl lugesid sa lammaste asemel veiseid,
riputasid oma kirjutatu aiale ja lootsid seni, kuni ahi veel küdes
et keegi tuleb ja loeb...ja siis kustutab su söed ühes.
Ja see mälestus teeb astumise valusamaks.
Sa oled kirjutanud teistele ja otsinud kulda,
ära tee seda enam..
Sa oled kirjutanud selleks, et teenida,
et teenida oma mõistust, mitte südant.
Ära tee seda enam.
Ning selle raja põletasid sa ise ning keegi ei tule seda kustutama,
kuid õigus sulle jääb
ning kui keegi tuleb seda taas süütama, näita talle ennast
ning ta ei tee seda.
