Ma ei oska püüelda
taeva poole
lahkuks täna,
sõidaks kuule.
Kustun vaikselt kulutules
või olen leht,
mis oksalt langeb
vihmaveepange.
Lootusandev on üks mõte,
mis idaneb
mulla sees,
olen väetiseks.
Südamel on vaid üks idee,
silmad kinni,
ei näe sihti,
süda kinni-
kõigest jääd ilma.
Vahel vaatan üle õla,
on seal jumal
või on seal kurat.
Iseenda varju näen.
See paneb küsima,
kas keegi kuuleb
neid palveid,
mida mõttes vaid sean.
See paneb küsima
lõppu kord jõudes,
kas alles jääb midagi,
kui tee otsa saab?
-
Jäätis on tõsiselt hea sõber. Ta on alati olemas ning on kohutavalt hea lohutaja! Ning ma olen uhke oma sõbra nime üle, milleks on Vau!, ses... -
vastik on hommikul ärgata kui rõõmu peab välja mõtlema tahaks kõigile karjuda ''no nahhui'' ja ragistada sõrmeluid ...
-
ma olen nii rikas mul on kõik ja mitte midagi veelgi enam juurde lisab kui ei ole sedagi eilegi sain jälle juurde rohkem kui ma küsisin oma ...