-''See polnud esimene kord, seega reaalne tunne oli küll, selg ees vajusin, nägin vaid valgust kaugenemas. Kummaliselt aeglane protsess oli, justkui oleks lennanud viimast korda ja seetõttu oli vaatepilt just kui aeglustunud. Just kui oleksin tahtnud nähtut eriti selgelt meelde söövitada, sest see kõik oli viimast korda.''
-''Kas sa oled sellest juba kirjutanud ka?''
*
Ma nägin, et nägin
et upun
et sulgun
nagu mu silmalaud
igavesti ilmavalgusele
hüvastijätuks.
Ma nägin, et murdun
et avanen
et lahkun
nagu tormilinnu tiivad
viimaseks lennuks.
Nüüd kirjutasin.
*
Viimasel ajal olen hakanud mõistma, et päikesetõusu ilu on loojangust raskem määratleda, kuna algustega lihtsalt on nii, neid tihti ei märgatagi. Tihti märgatakse alles lõpus, et miski on kustumas, kadumas. Lõppemas. Kuid millal see algas?
Hommikuti ei taha ju silmigi avada.
Elu on nagu kohvivalik
must või piimaga
missuguse piimaga
suhkru asemel skisofreena
aga kui mõtleks tervisele
kohvile ''ei'' ütleks
samas, ühe ju võiks.
