vannitoa põrandal istudes
ja köhimise peale vett rüübates
ma näen valget lage
ja silmad kinni pannes jään haigeks
sest laugude taga on peidus kõik
mida päevavalgus nimetab paheks
tere, mina olen hall
ja ma olen kivist, teie seinte vahel
ma ei rääkinud koolis valju häälega
ja valetamist õppisin ka liiga vähe
ma ei õppinudki rääkima
kõrvad katsin kinni, nii saab hästi magada
ma ei roninud munamäe tippu, ühe korra sõitsin liftiga
tipus nägin kaugele, aga mitte ühegi pea sisse
ja ma kõnnin iga päev hakkliha masinasse
ja ma olen teie praetaldrikul üleliigne
pekiriba, mida ei anta koerale
kukkudes prahiämbri kõrvale
ma ei vooli
ega hakkagi hoolima täiusest
sest olematu ei sünni olemusest
ega mitte kellegi olemisest
te ei loe mu kroonimisest
ma ei taha teile meeldida
vaid näha teie sündimist
avanemist
sisselaskmist
sulgumist
kas ma näen teie lõppemist
ma olen kivi teie seinte vahel
teie minestate, kaotate teadvuse
oma usu teadusesse
rooma-rooma, ussike
rooma viivad kõik teed
ja ma alustan minemist läbi vannitoa lae
ja küsin, kas olen enne seda teinud midagi ainult iseendale
oma enese hüvanguks, heaks meeleks
ära õppinud kõik keeled
ja kasutusele võtnud ainult ühe, elanud ainult endale
elanud elu, mida keegi ei võrdle
sest täiust ju pole
olen Jumala poeg või ei ole
elamine on ikka mu enda hooles
mu elu ei ole teie kätes
ei piiblis
ei Amori nooles
ma ei ole veel oma eluga nii kaugel, et katsuda lage
istun ja põrand on juba soe
aga mõte juba läheb
edasi ja teiselpool vahet
mis eristab meid kõiki üksteisest
tõusta võivad kõik, visake taldrikud käest
iseasi, kas tahate, ruumi on siin vähe
vannitoas tulevad aga igasugu mõtted pähe
ja pea sees on vaade
ühele maailmale, mis näitab end kahele silmale
seinale
põrandal redutavale hallile massile
kas on see päriselt olemas
või olen olemas ainult mina ise
mõeldes välja ümberringi olevat iseendale