sa oled raamat

Kuskil on on üks teistsugune maailm. Paralleeluniversum, kus on minu, sinu ja teie kõigi asemel Raamatud. Ja nad kõik kuulavad inimesi ja loevad üksteist. Neil on kaaned, mõnel tagasihoidlikumad kui teistel. Mõni on sisukam ja mõnel on vaid paar lehekülge. Elu polegi ühte moodi pikk ega saagi nii olema. Ja vahel juhtub nõnda, et üks Raamat näeb teist, vaatab takaasi ja kui teine lubab, heidab pilgu ka sissepoole. Oh kui kahju, et paljud sisukorrast edasi ei jõuagi. "Ma vaatasin ja noh...see ei pakkunud mulle eriti huvi," ütles üks Raamat kord teisele, kui jutt oli kolmandast. Ja kolmas oli see, kellel oli rohkem lehekülgi kui teistel. Ja sisukord oli pikk. Ja üks kord tuleb üks Raamat, kes loeb seda kolmandat, sest tal tõesti on huvi. Ja ta lob teisegi korra. Ja kolmanda. Ja lõpuks tunneb ta Kolmandat, sõna-sõnalt. Sest Kolmandal oli sisu, rohkem kui teistel. Ja sõnadest sündis armastus ning armastus on hea, rohkem kui miski muu.

Ja Kolmandal oli armastus, sest tema ise oligi hea, sügaval sisimas, oma kaante vahel.

Ja Kolmas kuulas inimesi, rohkem kui teised, sest ta teadis, et kuulata on hea. Ta kandis inimesi süles ja pani nad oma kaante vahele. Ja inimesed nägid armastust ja ütlesid, et tunda on hea. Ja inimesed said esimest korda haiget ning pillutasid pisaraid Raamatu vahele. "Laiali on kõik mõtted ja tunded, laiali on kõik, mis on hea.." ümisesid inimesed ja libisesid Raamatu kaante vahelt kesk tuba laiali. Ja inimesed nägid, et sõnad on kadunud. Ja inimesed ei nutnud enam, sest armastust polnud. Sest sisu oli kadunud. 

Väljas ei sadanud vihma, kuid toa põrandal vedeles raamat, mis tilkus pisaraid. Sest temas oli rohkemat kui teistes. Sest temas oli olnud armastus.
Ja kesk tba istusid inimesed ning keegi neist ei nutnud. Neist kõigist kirjutati raamat, kuid keegi neist ei kuulanud.

Ja kui sina, kes sa praegu oled, peopesa niiske, põsakil. Ära upu oma kaante vahel, ära jäta vahele ühtki rida.
Sa vaid mõtle, kui oleksid raamat, kas sooviksid, et keegi kustutaks su read?

elsu