Eks me kõik vist otsime sellele meis kükitavale kuradile mingisugust taevast. Et noh, oleks midagigi.

Mina ise kükitasin enne vannitoa põrandal ja vaatasin enda ees olevat tühjalt haigutavat seina. Seinale panin paberi ja kleeplindiga hommikuks meeldetuletuse, hommikud pidid ju õhtutest targemad olema. Kirjutasin paar ilusat sõna iseendale.

Ning mis kõige tähtsam- maru hea on lõpuks üksi kodus olla, teki all, peagi uinumas. Ma unistasin sellest terve päeva.