ükski kell ei tiksu
enam minu peas
maailmavaade nihkus
ja kõnnib nüüd köie peal
minu keerukus on minu lihtsus
mõtteratast ma enam käekõrval ei vea
oli vaja tühjendada see mureraske mõistus
ühtki koormat ma enam vedama ei pea
sulgkergena õhku viskun
mõttena su peas lendan, siin ja seal
su silmadesse kui merre heiskun
maailma varandused nendest välja vean
ning tahta olla väärtuslik pole ihnus
ning väärt sa tõesti oled, ma tean
ja nende ilusate mõtetega ma kihlun
ebatraditsiooniliselt, ei anna kätt, annan pea


elsu

2. november, "Tasuta"

ma olen nii rikas mul on kõik ja mitte midagi veelgi enam juurde lisab kui ei ole sedagi eilegi sain jälle juurde rohkem kui ma küsisin oma ...