Pool tundi pärast südaööd ja Räpinas sajab.
Siin on nii vaikne hoolimata faktist, et koguaeg on keegi kodus/külas. On kohti, kuhu peita.
Viimased neli päeva on väga rahumeelselt õnnelikud olnud, nii inimeste keskel kui ka üksi. Mõtted ei piina enam, peas on vaikus. Kirjutan järjest rohkem, millega meenub, et jätsin oma märkmiku töö juurde. Ples, ärge lugege.
Ja appi kui head muusikat ma olen täna leidnud, hämmastavalt maitsev.
Ja ma kirjutan nüüd ühe luuletuse.
*
unised mõtted tulevad Amsterdamist
silmad valguskartlikult otsivad pimedust
vaadates minust mööda enne
sest ma ei müünud päikseprille
nüüd aga otse silma sisse
ja minust läbi, muutes olematuks
kogu minu, kõik mis minus on muutunud lahutamatuks
elukarussell paneb kõigi pead pöörlema
mõistused sõidavad, katusega ja katuseta
ja ma lihtsalt naelutan end seisma, ärateenitud palgal
ja üritan unustada, et mu jäljed on kõikjal, ka samblal
vähemalt silmi ma ei peida
nendest on raske midagi leida
ja oma elu üle ma ei kurda, selles on veel miskit ehedat
üritan olla hoolimatu, ainult sina tead, kas ka veenvalt
elsu
