Täna tuli tohutu kirjutamiskihk peale, esimene sai kritseldatud Postimehe pargis, teine Werneri kohvikus. Siin need on.
Kolm etüüdi
üks naine ütles
luuletus on muusikapalaga võrdväärne
sõna mis öeldes paneb rinna kumisema
pinguldab helimänguna hingekeeli
tuhat mõtet ütleb
vähem kui üks luuletus
mis kirjas ärkab elule
ning edasi kirjutama jääb käsi
luule kuidagi ei väsi
kui ta korra tuli, ta jäi
nüüdki kannab endas mõtteid
rohkem kui esmapilgul näib
''
üks sõber ütles
vaheldus on suitsetamise aheldus
kuid kuidas ma kirjutan luulet
kui miski ei põle
käel, mis ei kirjuta
hakkab kõle
süütan vahelduse
luuletan, küll hakkab soe
''
kaks naist suitsetavad
üks nutab, teine naerab
kaks naist suitsetavad
kumb endale esimesena haua kaevab
Järgnev on nimetu.
Ma kuulen, kuidas põrandalauad
mu jalge all elavad
nad hingavad
oskaks ma vaid nende keeli
kõnelda, ma laulaksin veidi
ma näen, kuidas lill mu laual
ärkab elule
punaõieline vaprake
ma ei pane oma käsi su külge
veel on aega, et taevast maitsta
ma tunnen nägemust
mis peagi pilvelõhkujana mu seest
kõrgub, rõõmupisaratest läbinõrgunud
valguskiirusel kasvatan nägemust
see on pilt elavast, see on süda
ajal, mil mitte miski pole püha
elsu
-
Jäätis on tõsiselt hea sõber. Ta on alati olemas ning on kohutavalt hea lohutaja! Ning ma olen uhke oma sõbra nime üle, milleks on Vau!, ses... -
vastik on hommikul ärgata kui rõõmu peab välja mõtlema tahaks kõigile karjuda ''no nahhui'' ja ragistada sõrmeluid ...
-
ma olen nii rikas mul on kõik ja mitte midagi veelgi enam juurde lisab kui ei ole sedagi eilegi sain jälle juurde rohkem kui ma küsisin oma ...