oma magu võin täita õuntega
nagu mära, keda peremees kiitlevalt ihab
kui mu jalad muutuvad nõrgaks
ning süda tõmbub valu käes kokku
sest sellele peremeest pole ma leidnud
ning ühtegi õuna ma südamele ei sööda
sest tema tahab vaid vett
ning leiba
vaid kätt, et panna see rinnale
juhuks, kui tukslemine lõppeb
ning äratada mind jälle elule
