Teed lähevad uduseks, kipuvad hajuma, silme eest kaduma. Justkui vaatad, aga ei näe. Jääd ainiti ühte punkti piidlema, ent pärast ei mäleta, mida vaatasid või mida nägid. On ainult mingid mõtted ja ei mäleta neidki, keegi ei tea, mida sa teed seal oma väikse pea sees. Mõtled, et nii ongi hea, turvaline. Kuidas keegi sind kaitseb, kui keegi ei tea, kes sa oled? Sa ei tea isegi, kes sa oled.
Sa jalutad mööda teed, mida sa enam ei näe, kuid siiski liigud, jalg jala ette, nii sa endale ütledki. Peasee, et rütm on. Rütm? Mida sa selle rütmiga peale hakkad, kui pole mingit muusikat, mitte mingit võlu. Sa mõtled rütmile, aga tegelikult on su elu üks suur paus. Üks kiire tempoga paus, kuhu mahuks nii mõndagi muud. Ära astu taktis, vaid loo endale lugu, ela seda ja sure seda kõike mäletades. Toetu vaikusele, kui ära ela sellest, ära tee oma elust üht suurt pausi, tee sellest üks uhke sonaat, mille osad on erinevad nagu öö ja päev ning sa näedki, kes sa oled. A, B, A, B, A, C. Ela nõnda, et sinust saab kellelegi tema Coda.
*
vasakus käes on kuldmünt ning paremas üks jeesus
keegi ähvardas, kihvad suus, kõik mu vara süüa
aeg on liialt varajane peitu pugemiseks
kuid pihud peidan tasku ning ma ei saa kedagi lüüa
taskus raha vastu reit kleepub
ning kristusel õhku väheks jätkub
keegi hõikab ja ema kutsub sööma
lauda jõudes on seal keegi juba käinud
keegi on leiba varastanud, mil olin liialt ametis
valvamiseks, mis on taskus ning varast ei näinud
