Mu elu läks tegelikult väga kergeks. Kõik hõljub minuga koos ja minu kõrval. Ilmselt loogilisemalt ma seda seletada ei oskagi, aga eks te mõistate mind.
Paljud asjad saavad nüüd läbi koos kooliga ja paljud inimesed kaovad nüüd elust ilmselt lõplikult. Mul on tunne justkui oleksin kaotanud seljakoti, mida ma nii kui nii ei viitsinud tassida ja milles polnud midagi tähtsat. Kuigi kohusetunne ütleb, et peaksin hoolivam olema... Aga noh yohh polomängud, eks?
Ma kuulan hetkel Foster the people - Helena beat'i ja mõnus nostalgia valdab mind, nämm.
Mu lennusõrmus on ka päris nummi, aga teie olete rohkem.
-
Jäätis on tõsiselt hea sõber. Ta on alati olemas ning on kohutavalt hea lohutaja! Ning ma olen uhke oma sõbra nime üle, milleks on Vau!, ses... -
vastik on hommikul ärgata kui rõõmu peab välja mõtlema tahaks kõigile karjuda ''no nahhui'' ja ragistada sõrmeluid ...
-
ma olen nii rikas mul on kõik ja mitte midagi veelgi enam juurde lisab kui ei ole sedagi eilegi sain jälle juurde rohkem kui ma küsisin oma ...