Mulle ei ehitatud silmi, mistõttu olen algusest saati pime. Ah et kuidas ma sind siis näen? Ma lihtsalt tean, et sa oled siin. Vahel lihtsalt soovin, et oleksid ning siis juba teangi, et oled. Ma jooksen pimeduses sulle järgi, sest selles seinteta maailmas olen eksinud lõpematusse varju, mis kummitab sind selja tagant. See ajab mind hulluks nagu tõbi ning röövib minult kõik teised mõtted, mis oleksid selle hullumeelse halvatuse asemel pigem nõus tantsima.
Just seda sa peaksid ka minuga tegema...tantsima. Mu jalad on küll väsinud, ent ma ei vabandaks end kunagi su ees.
Kuid suurest hirmust midagi valesti teha, tegin ma kõik valesti. Seetõttu jooksen ma su järel...või jooksen ma hoopis ringiratast ning ajan taga enda olematut varju? Mind ju pole olemas, sest sa oled söönud oma eksisteerimisega minu mõistuse...ja olemuse.
Sa oled söönud oma eksisteerimisega minu südame.
