Ma soovin, et mul oleks ka oma "sild Terabithiasse". Ma tahan, et kui ma kõnnin mööda  jõekallast, muutub jõgi suureks loheks, kes on mu ustav sõber ning saadab mind kõikjale. Tahan, et iga pisar, mis veereb mu põselt, muutub väikeseks helesiniste tiibadega haldjaks, kes enne maha kukkumist lendab mu kõrva juurde ning sosistab:"Naerata!" Ma tahan näha taevas midagi palju enamat kui lihtsalt valgeid pilvi ja päikest. Või lihtsalt tähti ja kuud. Ma tahan näha taevas midagi tabavalt head, mis viib  kõik mured sellesse prügikasti, millest ma olin ennist mööda kõndinud. Ma tahan, et esimene inimene, kes mulle tänaval vastu kõnnib, muutuks imeilusaks ingliks, ta näeks mu kurbust ja paratamatust, tunnet, et keegi ei mõista ning ta ütleks mulle:" Tänamatus on maailma palk!" Ma tahan kõndida üle silla kuskile mujale- sinna, kuhu reaalsus ei astu.