Ma ei ole kunagi tundnud tahet saada lapsi, aga eks see ole ka sellepärast, et ma pelgan seda armastuse "värki", kuid minu sisemuses pole kunagi olnud sellist kibedat maiku, süütunnet ja põlgust enda vastu. Sellise rumaluse vastu. Ma ju näen iga päev kõrvalt, kui imeline on olla ema, armastada last. See kauapeidetud valu, armastuse moodi tunne kipitab minus ühes väikeses puuris ja seetõttu ma ei suuda seda otseselt tunda. Kuid see puur kriibib mu kurku ja tekitab minus tahte oksendada. Oksendada välja see valu ja tohutult veider tunne, mida pole ma kunagi tundnud, sest hoian seda ahelais- kaugel reaalsusest, mida ma endale tunnistada suudan.
Ma tahaks praegu palvetada, kuid ma ei julge sedagi. Lihtsalt ei suuda, sest endiselt on mu sees pime ning Jumal on kuskil mujal. Kas Ta üldse kuulaks mind praegu? Isegi kui ei kuula, olen kindel, et Ta teab, et kui mu mõtted pole Temaga, on mu mõtted sellega, kes seda vajab. Sest Jumal ja mina teame, et Ta ei vaja mind vaid mina teda, kuid Teda siin hoida ma ei saa. Saan vaid Tema järel käia, kui ta lahkub. Sest Ta ei vaata tagasi.
