Ma tunnen ennast hetkel lihtsaltöeldes hullumeelsena. Kõik tundub nii normaalne olevat ent samas on kõik nii teisiti- nagu oleks keegi mulle reeglistiku nina ette toppinud ning nüüd näen, et ma olen päris mitut eeskirja rikkunud. Kuid kes on siis üldse hull? Kas hull on tõesti see kes julgeb öelda, et pintsak on värviline riidetükk ja kellaseierid võiksid hoopis teist pidi käia? Võib-olla on hoopis kõik teised arust lagedad, varjates oma tõelisi tundeid ja näideldes päevast-päeva kedagi teist, olles kõike muud kui nemad ise? Ma olen segaduses, kuid mitte hirmul, sest kõige lihtsam ongi asendada kõik tunded hirmuga. Et mitte öelda välja, kuidas asjad tegelikult on ja kuidas me ise olla tahaksime. Palju lihtsam on karta, eemale hoida ja end peita. Niisiis, kas hull on inimene, kes käitub nii nagu meie harjunud pole või hull on inimene, kes käitub nii nagu meie seda ootame. Kas pole mitte meist hullumeelne oodata, et kõik on samasugused, et keegi ei astu üle piiridest, mida me ise seadnud oleme- nii endale kui teistele. Kui nii, siis mina näen ainult ühte piiri, ühel pool hullud ja teisel pool isekad.
 Ning ma arvan, et juba tühipaljas soov olla hullude poole peal tembeldab mind hulluks, kuid ma ei karda, sest hirm jääb teisele poole piirist.