Jah, ma armastan sind ilma, et ma teaks kuidas, millal või kust alates. Ma lihtsalt armastan sind kõige otsemat teed pidi, ilma igasuguste komplikatsioonideta ja uhkuseta. Jah, ma armastan sind seda teed mööda, kus sinu käsi minu rinnal on minu käsi. Seda teed mööda, kus sinu silmad sulguvad ning minu mõistus ja keha uinuvad. Jah, ma armastan sind seda teed mööda, sest sa oled nõnda lähedal ning venitada ma aega enam pikemaks ei taha. Tahan vaid mööda seda lühikest teed sinu juurde joosta ning hoida sind nii nagu mu mõtted sind juba pikemat aega hoidnud on. Jah, ma armastan sind, kuid olen endiselt siin kus rada algab ning sina seal, kus selle lõpp haigutab. Ning sammuma hakata on raske, sest ma ei taha, et see tee otsa saaks. Nõnda hea on sind siit vaadata. Las mu mõtted hoiavad sind seni, kuni mu süda julguse kokku võtab. Või julged ehk sina joosta siia, minu juurde? Siia, kust see tee alles alguse saab? Oleks ju tore koos, käest kinni hoides mööda seda rada lõpuni käia. Piisab vaid sellest, et ütled:"Jah, ma armastan sind."
Kuid las seni mu mõtted hoiavad sind nii nagu need sind alati hoidnud on.

 elsa xoxo