Mul on hetkel selline tunne, et ei tahakski nagu eksisteerida. Teate küll, arvatavasti olete isegi seda tundnud.
Süda justkui ei lööks enam samamoodi kui vanasti ning silmad ei vaata enam midagi. Nagu polekski enam midagi tunda ja vaadata. Kõik on nii kadunud ning ma ei oska nõndaviisi elada, ma ei oskagi enam kuidagi olla. Ma ei taha olla inimvare, kui just sellisena ma endale viimasel ajal tundun. Muidugi ma naeran ning jutustan inimeste seltsis, ent ma ei mõtle nendega ühte. Ma ei suuda enam üldse mõelda. Ma ei taha enam magadaega ärkvel olla. Luupainajad ning ärkvelolles see nõme reaalsus. Ma lihtsalt ei oska igatsemiseta olla. Ma ei suuda seda kurbust enam ignoreerida, ma ei oska sellega midagi peale hakata. Tunnen nõnda, justkui oleks keegi lähedane surnud, või noh..eks ma ise surin. See süda, mis mul rinnus, küll enam ei löö ning kestas olev hing ei ela.
Mida kõike võib inimesega juhtuda, väike osa maailmast on suur osa elust ning ilma selleta lihtsalt kaob mõte. Kõige mõte. Ning nüüd ma enam ei saa öelda, et kõik on kingitus. See kõik on antud võlgu..ning mina vist tasusin oma võla. Aga miks on mul siis nii sürrealistlikult valus, et see paneb mu lausa soovima mitte enam hingata?

Mõneks ajaks võiks kõik lihtsalt lõppeda. Mu haavad vajavad paranemist ning selleks on vaja aega. Minu ümber võiks koonduda kapsel, et inimesed mulle enam ligi ei pääseks. Sellisel juhul poleks kedagi, kes saaks mulle haiget teha ning ma ise pole ka võimeline seda teistele tegema. Mitte kedagi pole mõtet usaldada, sest ka usaldus on antud võlgu. Me kõik peame selle hiljem tagastama..
Ma ei taha olla kurb, masendunud ja kibestunud, kuid ma ei oska selle eest põgeneda.

ne humanas crede
Elsa