viis tundi
pime öö istumas neil kuklal
laseb vaadata peegelpilti
kuldkumas aknal
viisi tunti
lapsepõlves, omal nahal
praegugi, kui vaatan ennast
vihmapisar klaasil tuumaks
vist tuldi
või vähemalt nõnda kõlab
keegi hüüdis "oled seal?" ja keha vastab
ent mõtted pole kohal
vihm trummiks
hakanud on mu meelte kojas
kas tõesti jäin vaatama end viieks tunniks
vähemalt on nüüd milletki rääkida hea