Ma olen siin ja kannan endas

enam mitte veritsevaid haavu

ja nüüdseks vaikinud sõnu

mis kunagi nii valjult hüüdsid

lootuses minust välja saada.

Aga nüüd, kes neid enam ootab?

Küll keegi teine neid lausub,

sest minu suu on sulgunud

ja hirmu alla maetud,

võimeline avanema vaid hetkel

kui mu süda taas laulma hakkab

ja siis sa vaatad mind näljase pilguga,

kahetsedes iga vaikset hetke

mis oleks võinud olla

 täidetud minu häälega.