Ma ei usu
et keegi teine võiks nõnda
või kuidagi teisiti
olla loomuses nõnda tasane pinnas

Ma ei usu
ka et keegi teine võiks nõnda
või ainult niimoodi
nimetada vaikuseks iseennast

Ma ei usu
et usun midagi nõnda
sügavalt kui et armastan
su hinge nõnda hellalt

26.06.2015

Räsitud
väsinud on mu laud
kinni-lahti kukuvad,
olles mu ärkamise haud.

Kesk tormi
kaugele ei näe,
tuul puhub juuksed ette
ta on võtnud endale looja väe.

Haprana
olen kaljuservale puhutud,
all paistmas sügne sügavik
mis kunagi mõttesängiks sai uhutud.

*

Sinepikarva jalgrada
jalad porri vajumas
kompan käega viljapõldu
mis merena teeäär kaunistamas.

Kuid kuhu olen ma teel?
Kuigi oman tajumismeelt,
tunnen, et miski suur veel tajumata on.

Põlvist saadik poris,
ent see ei muserda mu meelt.
Mitu mõtet korraga hüüavad
mine, kuniks jaksad veel.

*

Ma upuusin su silmadesse
kuigi lainteks oli juus.
Kahepalgeliselt siia-sinna
pillutad mind, ning kus oled sina?

Mina, sinusse uppununa
muud ma ju ei ihka
et sa tuleks ja lahkumise
asemel mind paitaks.

Vaata, mu põsed on ikka
veel noorusest pehmed
ei räsi neid soolane vesi
ega tõde, millest rääkid aoleks sõge.

Ning sina, palun
ära jäta mind üksinda siia,
sest siis ma enam ei upu,
vaid olen visanud end tuulde.

*

Väike punane sipelgas
tiiru-taaru tuterdas
padrikus askeldas
üleliia rahmeldas
koduteel hingeldas
päike silmist peegeldas
kuid mõttes mure virvendas
südamele õrnalt koputas
tema hingekeeli pinguldas
väike must sipelgas.

Kuid see väike must sipelgas
oma katkist südant traageldas
keegi teine selle rebestas
kurjalt maha materdas
ning see oligi viimane kord
kui väike must sipelgas rõõmuga armastas.

Ja väike punane sipelgas
veel enam tööd teha kiirustab
sest vaid siis ei leia ta end mõtlemas
et hoolimata armastusest
on ta ikka veel ihuüksinda.

30.06.2015