Ajavaod
mällu on pugenud,
kas on liiga palju
mida mäletada
või liialt valjult
on tahtnud lõigata
mineviku võigas nuga?
Kaod
mälestuste varju,
vokil kedrates eilset
mil tänane hääletult karjub
appi su kainsust
mis ammu puhkab,
unustuste patjadele vajunud.
*
Kesk unelust välja
uitasin ainsas varjus
kuulda oli vaid iseennast
ometigi olin seal, kus kõik kajab.
Kuutõbisena rändasin
iseendas, justkui püüdes liblikat
mille röövis eelmine kevad
ning mina, rumaluke,
uskumas, et ta ikka veel elab.
-
Jäätis on tõsiselt hea sõber. Ta on alati olemas ning on kohutavalt hea lohutaja! Ning ma olen uhke oma sõbra nime üle, milleks on Vau!, ses... -
vastik on hommikul ärgata kui rõõmu peab välja mõtlema tahaks kõigile karjuda ''no nahhui'' ja ragistada sõrmeluid ...
-
ma olen nii rikas mul on kõik ja mitte midagi veelgi enam juurde lisab kui ei ole sedagi eilegi sain jälle juurde rohkem kui ma küsisin oma ...