ököl

öökoll, näota irvitades
miks hiilid vaikselt
tasa
ligi pimeduses
minusse elama paikselt,
aga hommikusse vead salatsedes
rõõmutu olemise raskelt

pagan
oled, piinad ja ilutsed
öö varastad inimeselt,
naha
nülid lõpematus nautimuses
igalt süütult voonakeselt

vaga
mõistus pimedana kummardudes
saab nägijaks lühiajaliselt,
tahan
triivida igaveses valguses,
mitte sinu roana kaduda haudvaikselt

vaja
ärgata püstijalu olles
sest olen tukkuma jäänud näiliselt,
saba sorgus, kinnisilmi olen jooksus
öökolli kihvade vahele kinni lootusetult

rada
hommikusse on rohtu kasvanud, varjus
tõttavad mu mõtted, sest esimest kordan mõtlen valjult,
maha
vaatan valguse poole joostes
sest veel ei tea, kas lendan kõrgele või kukun kaljult