kolmapäevad algavad seljavaluga

kuid nädala lõppedes pole vaja enam taevast paluda

sest kõige selgrood on murtud

palvetajate käed on maha kantud

sõidad sa ratastel või mõtetel, sammud

pühapäevaks pole keegi luba andnud

siiski äratab sind kirikukella haigutus

ning sel hetkel mängib minevik surnut

ent sina pole end maha matnud

silmad on eilsest veel märjad ning taevast abi palud

labidas käes, oma enda hauda vajud

miks otsid nõnda kaugelt, kas sa siis iseennast ei näe

hoia veel servast kinni, sind aitavad su omad käed

ja kui kolmapäevast pühapäevani ongi pikk aeg

siis kasvamiseks kuluta oma vaev

kasva, aja sirgeks selg, aja õide oma Aed

elsu