inimesed

Eilne õhtu oli ilus. Viipekeele loeng kestis neli väsitavat tundi, kuid oli see-eest väga lõbus. Pärast seda jalutasin tänavatel ning naeratasin kõigile lollakas-õnnelikult, sest olin taibanud just, et hoolimata inimeste iseloomust, mis võib vahel väga ebanormaalne olla, on igas inimeses neis väikseid iseärasusi, mis loovad meist kõigist isikuse. Vestlesin parasjagu ühe kursusekaaslasega, kui selle aspekti avastasin ning see tõstis mu tuju taevani. Keksisin kergel sammul kesklinna ning just siis otsustasid sõbrannad, et oleks paras aeg üks maitsev pasta valmistada, seda me ka tegime. Nii vahva oli, inimeste näod ja päike särasid võidu.
Õhtul aga vajusid asjad veidi loppi, eks ma ise nägin ka selle jaoks natuke mittetahtlikult vaeva, vaadates dokumentaali 2004-nda aasta tsunamist ja veel mõningaid videosid looduskatastroofidest. Lõpuks kesköö paiku jõudis ka toakaaslane koju, kellega sai veel tunnike samadel teemadel vesteldud. Öö ilmselt oli kõige ''vahvam'', kõht valutas nagu sellesse oleks tuhat nuga sisse löödud ning unes nägin, kuidas ma olin purupurjus ega suutnud vastu võidelda sellal, kui mind vägistati.
Kuid kokkuvõttes on täna kõik juba parem, vähemalt siiamaani on olnud. Õhtu kavatsen peo saatel mööda saata, inimesed ja huvitavad jutud on nagu imeravim, röövivad mult mu halvad mõtted. Olen rahul.