Pühapäeval suundusin oma haiglase olekuga Tartusse, kuid teepealt haarasin kaasa ühe kassipoja, kes otsis endale omanikku, seega võtsin ta omale. Ta on nagu kullatükk, ta isegi näeb kullatüki moodi välja. Okei, pigem nagu tiiger..või iirisekompvekk. Igatahes on ta üliarmas.
Muidugi ei tea vanemad sellest veel mitte midagi, sest ema tegelikult ei ole mul lubanud endale korterisse kassi võtta, aga noh, mulle meeldibki ohtlikku elu elada... Ja Maša(ta nimi on Marina, aga kutsun teda Mašaks) on nagu imeloom, isegi mu tervis on paremaks läinud nende paari päeva jooksul mil ta siin on olnud!Olge kiisused! :)


