Hakkasin täna igavusest oma päevikut lehitsema. Ma kirjutan sinna oma süngemaid ja veidramaid mõtteid, mida ma näiteks siia ei julge kirjutada. Jah, ma kirjutan siia ka kõiksugu veidrusi, kuid see ooper minu päevikus on ikka omaette klass.
Ning nüüd ma uuringi enda kirjutatut, mis on üpriski jahmatav. Muidugi, see pole esimene kord, kui ma imestusega oma enda sõnu loen. See ei saa ju olla mina! Kui ma seda kõike loen, tundub mulle jutkui oleks ma igakord oma mõtteid kirja pannes kuskil mustas augus istunud, ilma valguseta. Ning siis ma roomas sealt august välja ja sellest maailmast, mis jääb mustast august väljaspoole..sellest pole ma kordagi iitsatanud. Mu päevik oleks justkui mu alterego. Või olen ma ise enda alterego? Kõik läheb juba segaseks.
See on tegelikult hea, et ma päevikut pean, tänu sellele on mul ennast lihtsam tundma õppida. Olgem ausad- mul pole aimugi, kes ma olen!
"-//-..Ma ei lase endale häid asju ligi. Ju seetõttu lahkus ka Jumal. Ja valgus. Ja mõistus. Ma olen sündinud näitleja ning ma ei otsi õnne, ega kedagi teist. Ainus, mis mind huvitab, on see, kas keegi mind otsib?..-//-"
Elsa
-
Jäätis on tõsiselt hea sõber. Ta on alati olemas ning on kohutavalt hea lohutaja! Ning ma olen uhke oma sõbra nime üle, milleks on Vau!, ses... -
vastik on hommikul ärgata kui rõõmu peab välja mõtlema tahaks kõigile karjuda ''no nahhui'' ja ragistada sõrmeluid ...
-
ma olen nii rikas mul on kõik ja mitte midagi veelgi enam juurde lisab kui ei ole sedagi eilegi sain jälle juurde rohkem kui ma küsisin oma ...