Mõtted ei teki iseenesest, miski sunnib neid tulema. Need võivad meie peas olla päevi, nädalaid. Aastaid, ilma, et me neid märkaksime. Mõtted võivad ka tappa, uputada mõistuse.
Kui meie mõistus kuulab teisi, siis me mõtted panevad meid käituma nii, et me soovime- seda pole kunagi juhtunud, see pole mina. Kui mõistus kuulab südant, siis meie mõtted panevad meid soovima, et olevik oleks igavene. Et see hetk, milleni mõistus südant järgides jõudis, kestaks veel väga pikka aega.
Mõtted võivad olla väga ilusad, aga ilusad terad lõikavadki kõige sügavamale. Ja kõige teravamad mälestused jäävadki kõige eredamalt meelde.
 Seetõttu soovin vahel, et ma ei oskakski mõelda. Et ükski tera ei saaks mind lõikuda.