Vaikse tuule sosinad

õrnalt juukseid sasistasid,

külmad vihmapisarad

põski leebelt piitsutasid.

Nõnda seal seisin,

meeled kuulatasid.

Mõtsin', et sind ootan,

jah, vähemalt loodan,

et sa tuled jälle

peod täis kive ja merikarpe

ning ütled jälle,

mind armastad ikka,

lõputusse ja tagasi

ning ei jäta mind üksi'lle.

Jah, nõnda seal seisin

meeled kuulatasid
ja silmad nägid,

nad sinu leidsid.

Jah, nõnda me nüüd seisame,

sest minna pole mõtet

ning nii ongi hea

sest me ees on me enda jäljed

ja armastus on endine.

*

Sa ütlesid eile midagi, mis pani mind mõistma, et oled mures. Ütlesid, et ma pole enam selline nagu ma olin. Et  pole enam sellist sügavat mõttelisust ning.. kus on maalimine, kus on luuletused..

Tahan sulle öelda vaid seda, et see kõik on alles, muutunud on vaid see, et olen vaiksem. Sa ju tead, märkad kõike minu juures. Ent eks kõike ei saagi märgata... Sellepärast mõtlesingi, et kirjutan sulle, et sa teaks, et kõik on alles. Et mina olen alles.

Et sa ei muretseks.

Elsanity