kuula seda laulu
Nädal veel ning siis ma olen 18 aastat vana. Tunnen end hetkel nii tobedalt, sest mul on nii paljust siia kirjutada, kuid ühtegi sõna ei tule välja. See ongi mu viga- selle asemel, et muresid ja mõtteid kellegagi jagada, istun ma nagu lollakas ja hoian kõik endas. Ja siis ma jään haigeks.
Mitte, et ma poleks kunagi üritanud rääkida, olen küll. Räägin vahel praegugi, kuid ma ei tunne, et see aitaks. Ma tunnen end hoopis halvemini kui varem, sest siis teab keegi peale minu veel ning siis pole mure enam ainult minu silmades. Ja teiste silmi ma näha ei taha.
Tundub, nagu see oleks väga kurvakülaline postitus, aga tegelikult pole. Ma lihtsalt räägin Teile natuke.