Ma vihkan oma tegelikku mina, seda, kes elab minu sees. Ma vihkan seda, et pean päevast-päeva üritama olla natukenegi inimlooma moodi ning ainuke kasu, mis ma sellest saan, on see, et ma ei hirmuta teisi ära. Et teised suudavad minust hoolida, kuigi ma ei vääri seda tegelikult. Ma vihkan seda, et olen haige. Ma vihkan seda pilku, mida näen toibudes inimese silmades. Ma vihkan seda tunnet. Ma vihkan ennast, sest ma ei suuda iseennast vaadata ausa pilguga, haletsen ennast ja ei oska ennast kuidagi aidata. Ma tunnen ennast nii lollina. Ma vihkan, et minu sees on tegelikult kõik nõnda elutu, ent ometigi suudan ma kedagi armastada. Ma vihkan armastust. Ma vihkan ennast ning seda, et sellest hoolimata suudan ma kedagi teist armastada.
See teeb haiget ning ma vihkan seda. Ma vihkan ennast.
