Jah ma tean, et ma pole kohe päris pikka aega siia midagi kirjutanud, kuid mis sellest? Minu elus see küll midagi ei muutnud.
Minu elu.
Minu elus on praegu vaheaeg ning siiamaani olen ma väga õnnelik olnud.
Ausaltöeldes tahaks ma kõiges pausi teha, mitte ainult koolis. Mitte, et midagi viga oleks. Lihtsalt see elu ja noh see armastus. See on, aga aega mul pole. Mul pole aega armastada inimest, seega mulle meeldiks sellest tundest puhata. See häirib ning ma ei oska sellega midagi peale hakata. Nagu ühes oma kirjandis olen maininud, siis ongi nii, et kui keegi praegu mu käest küsiks, et kuidas mul armastusega lood on, siis vastaksin, et kardan seda. See teeb küll haiget, kuid valu pole see mida kardan vaid armastus. Ainult armastus.
Nagu näete, vajan ilmselget puhkust, sest ma isegi kirjutan juba sellest. Tunnen end kui vana plaadimängijana, mis ei suuda oma laulu lõpetada. Sest see on omadega nii rikkis.
See on nii mõttetu, kui ometigi ei tunne ma end õnnetult. Lihtsalt soovin, et ma ei tunneks, et võiksin teha kõike. Teha talle võileibu. Et ma võiksin kedagi armastada.
Soovin, et ma ei võiks.
Ning vahel ma kirjutangi nii nagu asi on ning nõnda minuga ongi. Ei oskagi kuskile joosta ja kas peangi? Võib-olla piisab paigalseismisest ja mõtlemisest, kuid mõelda ma ometigi ei taha. Sest nii südames kui ka mõteteis on armastus ja ma ei salli seda.
Ning arvatavasti sellepärast ma sellest kirjutangi, sest mõelda ma sellest ei saa, kuid tegema ju midagi ometigi pean.
Seega ma ei mõtle sellele, kes seda nüüd parajasti loeb. Ma ei mõtle, kes te olete. Ma ei mõtle üldse ja sellepärast ma armastust ei salligi. See on nagu Da Vinci "Mona Lisa" koopia, mida võin suvalises galeriis nautida, kuid koju seda tuua oleks mõttetu. Ebapraktiline.
Et oma sõnu ohjelda, lülitan lambid ja mõtted välja ja jään magama.