Kõik oli pime.

Olin justkui langenud lõputusse varju.

Vaid tuhmid hääled seal eemal mu meele ärksana hoidsid.

Üks hetk, hüüdis keegi. ÜKS HETK! Ma ei mõistnud.

Ning juba haarasidki käed..käed ning kihvad ka minu niigi lõhki rebitud hinge järele.

Korraks jõudsin mõelda vaid surmale, sest mis muu see olla saab, kui lõputust mustast saab valge ning hingematvast kajast vaikus. Valgus.

Minu külma higiga kaetud pale..

Ning siis ma ei tundnud enam midagi.

Mu keha oli läinud, või noh- mina.

Ainus, mis mu hingele veel kaalu lisas, olid need valust rasked mõtted.

Ma ei mõistnud.

Ent ärgata ma enam ei tahtnud!

Oh miks üldse ihkasin elu elavat, kui siin, surmapõues, kõik nõnda kaunis on?

Mu ümber kõikjal rippumas elupärlid, mis mädanenud köielt aastatega maha potsatasid.

Tõukan neid õrnal, ei mingit heli kokkupõrkel.

Ju need oli mu kadunud elu ilud ja hääled.

Mis toimub? Keegi hüüdis.

ÜKS HETK! Ma ei mõistnud.

Ei tahtnud, et nad mind, elutut, igaviku sapist välja tiriks.

Oh kui kole see elu on! Miks tahavad nad mind nõnda vägisi sinna tagasi kukutada? Mõistmatus on pimedam kui igavese elu valud.

Ja siis ma ärkasin..

Minu hinge rusuvatest mõtetest sai taas valu.
Mu käes, jalad. Mu keha.

Ma võisin tunda oma südant nõnda vaikselt löömas.

Ja äkki! Keegi tundmatu pistis mulle midagi suhu..

palake eluleiba.

Sest teate? Olin unustanud selle maigu, kuid reaalsuse võrgud mu surmast välja tõmbasid.

Ma ärkasin taas.