Kuulan hetkel Jeff Buckley versiooni L.Coheni laulust "Hallelujah". See on endiselt mu kõrvadele nii hea. Ja mu hingele.
Mäletan selgelt hetke, mil kuulsin seda laulu esimest korda, vanust oli mul siis 8 aastat. Ja siis ma armusin. Pärast seda on see laul saatnud mind väga mitmetes kohtades väga mitmeid kordi. Ja mulle meenub taas Hiiumaa..
Tegelikult olengi ma täna peaaegu et terve päev lihtsalt voodis lamasklenud ja muusikat kuulanud, mingi hetk suutsin end küll tekkide ja patjade vahelt välja rebida ning klaveri taha istuda, sündis isegi üks uus lugu, kuid siiski..ma olen nii väsinud. Ega ma täpselt ei teagi, miks ma just nii väsinud olen. Ehk on asi eilses pikas õhtus või minu tervises? Ehk on asi sügises?
Vähemalt masendust mul pole ja ei tule kah! Või noh, ma loodan, et ei tule!
Eilsest pikast õhtust räägin Teile nii palju, et me istusime ilusate inimestega taaskord Välgu juures, nautisime jooke, jalgpalli, normaalsust ning ebanormaalsust. Võib-olla juhtuski nii, et need ebanormaalsed tantsud ja jutud, mis eile teemas olid, kandusid minule üle. Need transformeerusid ebanormaalselt suureks väsimuseks.
Kui nüüd võtta käsile kerge teemavahetus, siis ma ütleksin Teile hea meelega, et mul on paber otsas. Joonistuspaber muidugi. See pole sugugi hea, sest ma tahan maalida ning esmaspäevaks tuleb kunstiajaloo tunniks mingi sukerdis teha. Ja mul pole paberit. Ilmselgelt on mu elupäevad nüüd loetud, eks. Eksiga meenus mulle jällegi üks sõber, kellega ma pole sajandeid vestelnud. Kurb mõelda.
Ent elu on siiski ilus.