Olen oma sammule hoogu juurde lisanud.
Fakt, et kool on alanud, on depressiivne, kuid reaalne meeleolu muudab selle kõigest a-astme masenduseks. Õppimise vastu mul ausaltöeldes midagi polegi, sest ma tahan targaks saada. Targad inimesed on ilusad inimesed ning mulle nad meeldivad. Kuid globaalne arusaam "koolist" on nakkav. 12 aastat mitte millegi eest?
Kurvast tõsiasjast hoolimata on mu kõhutunne juba mitmeid päevi vaikselt sosistanud, et see aasta läheb teisiti. Veel paremini. Miski oleks nagu kinni kuskil ning tänavu pääseb see valla ja ka mina saan sellest osa. Eks ma annan teada, kui see juhtub.
Tegelikult ei olnud mul plaanis siia tühja juttu rääkima tulla. Tegelikult oli mul kavas midagi huvitavat, võib-olla isegi salapärast siia kribada, kuid ei. Seda ma ilmselgelt ei teinud. Ent ma tean, et Te olete targad ja iseseisvad inimesed, mistõttu minu blogisissekanne Teid ilmselt ei kõigutagi. Kui ma oskaks, siis ma kirjutaks siia lõppu veel miskit tabavat, kuid seda ma ei tee. Sest ma ei oska.
Kui ma tulevikus targaks saan, siis ma teen kindlasti ühe badass postituse, nii et Teie emad tahavad mind adopteerida. Seni elage ilusat elu, seda teen minagi.
