Olen tahtnud täna väga mitmeid sõnu öelda. Viisakamaid ja vähem viisakamaid.

Tegelikult tahan ma öelda, et ma hakkan vist taaskord töönarkomaani staatust omama. Vähemalt soojendus on tehtud. Ma lihtsalt ei oska teisiti - kui on võimalus rügada ja jälle tervis perse keerata, siis miks mitte eks? Selline ma juba olen. Selline see Elsa ongi.
No fakk, see on nagu nõiutud ring, mida mööda on alati võimalik edasi joosta, ent miski ei muutu. Ning kõrvalepõige on võimatu. Pääsemine on võimatu.
Kui ma teaks, mida ma tegelikult tahan, siis ma koondaks oma mõtted sellele ning tegutseks hoopis selle nimel. Mitte ei tõmbleks iga asja, inimese, ürituse ja mõtte nimel. Et vähegi eirata oma paaniliselt veidrat mõttemaailma. Et see jumala eest mu mõistust ei võtaks. Ma olen lihtsalt nii segaduses hetkel. Ma ei mõista oma tegusid, mõtteid ja samme. Ma oleks justkui kaotanud lugemisvõime, ent see oskus on veel värskelt meeles.

Aga ma ei tea, mida ma tahan, või kes ma olen. Või miks ma pean sellest siia kirjutama. Küllap on see alateadvusliku mõttekäigu reaalne tagajärg. Ning ma lahkun siit sugugi mitte targemana. Just nagu Teie, kes te saite kogu postituse vältel teada ainult ühe fakti - ma olen ikka veel rumal ning seetõttu ei taha Teie emad mind veel adopteerida.
Sellegi poolest seksirohket ööd teile kõigile!