Null
Pühapäevahommikuti mõtlen ma alati igasugu jaburaid mõtteid. Täna ka.
Juba kolm viimast päeva olen aastatetaguseid mälestusi meenutanud ja mõelnud, et elu on nii muutuv. See on üks rada, kuid ikkagi tundub, nagu ma pidevalt muudaks suunda. Äkki ma ei kõnnigi mööda rada? Äkki ma sumpan läbi paksu lume ning ainuke rada mis minust taha jääb, on minu jalajäljed?
See on mõeldav, kuid siis kaob Saatuse põhimõte. Siis polegi Saatust.
Ma ei tea, mida ma jahun siin, ma pidin vist lihtsalt mingi soojenduse tegema järjekordsele nonsense postitusele.

Ma leidsin oma hommikumantli varrukalt punase juuksekarva. Pika PUNASE juuksekarva.
Mul pole aimugi, kust see sinna sai. Minu teada mul pole punapäiseid semusidki. Vähemalt pole selliseid mul külas käinud.
Sellega meenus mulle, et mulle meeldivad punapead. Hullult. Gingerid. Tedretähnid ja hele nahk.
Sellega meenus mulle ka see, et ma googeldasin oma mitmeist uuest õpetajast ainult üht, sest tegu oli punapeaga. Ma olen friik.
Üldiselt mulle punane värv ei meeldi, võib-olla sellepärast, et see ei sobi mulle. Mu lemmikvärv on hoopis taevasinine. Originaalsus, tean. Aga kuna ma olen Veevalaja, siis on see andestatav.
Kaksteist nelikümmend ja nostalgia