Mul polnud tegelikult kavas seda eelmist postitada. Kuid ma siiski tegin seda.
Ausaltöeldes tahaks ma mõne targema inimesega pikemalt arutada teemasid igasuguseid. Ning muidugi ma tahaks osata soravalt mitmeid võõrkeeli. Ja noh, eks me kõik tahame lennuvõimet. Mul on võimalused, aga ma ei näe neid veel. Mõned kopitavad peos, piuksuvad armetult. Mul pole kavas kedagi vabaks lasta ega kedagi lahti lasta. Ma tahaks ise kuskile minna. Mitte haihtuda vaid taanduda, kulgedes. Just nii nagu ma kulgen. Just nii, nagu ma seda alati teinud olen, teen ma seda ka nüüd.
Aga see postitus pole veel läbi, sest ma ei kaotanud oma tindipotti. Isegi kui mul oleks see olemas, siis ma ikkagi ei kaotaks seda. Igasugune kaotamine on kindlalt välistatud. Ma ei väida, et ma ei oska kaotada. Ma lihtsalt ei lase sel juhtuda. Halvimal juhul saan kõigest viimase koha. Ning seegi pole halb. Oled sa kunagi lennukile viimase pileti saanud? Sa olid viimane. Kaotasid?
Ma ei taha öelda ka seda, et elu on veomasin. Et las veab. Vea ise oma kuradi perse tippu ning otsi seal minu olematut tindipotti.
Ning seda ma väidangi. Väidan, et elu on selline.
Aga ma lasen ka Sinul vaadata, kuidas kõigil veab, kuidas kõik on nii kuradima õnnelikud. Sest äkki tekib ka Sinul isu mõne antikristuse taldu lakkuda ning loota, et just nii algabki iga parem rada.
Ma ei tea veel kes mina olen ning kõige vähem tean ma Sinu kohta midagi öelda. Ent ma siiski kirjutan.